karmikArm


Heraklese kolmeteistkümnes vägitegu:
26. veebr. 2010, 01:21
Filed under: korjamised, NASA stenogramm, une näoga | Sildid: , ,

.
.
.
.
.

Lesbose laulik, ihates furoori,
Epitalaamioni kudus vänge sõimu.
Triumfis veendunud ta oli a priori,
Sest ajavaimuga kõik madal hästi lõimus,
Kuid rahvas tõstis ootamatult mässu
Ja Sappho kaunid plaanid ajas nässu.

“Meil sellist poetessi pole vaja!”
Käis üle Kreeka pahameelelaine.
“On luuletaja — ilukuulutaja,
Kuid see siin ropendab kui pesunaine.”

Lukustas Sappho ennast megaroni
Ja viskas nurka byssos´est kitooni.
“Neist eal ei kasva inimesi vabu,
Kui nad ei õpi ületama tabu!
Oh, juhtuks ette mõni tubli eesel,
Kes tahab olla teistest edumeelsem…”

Kus häda kõige suurem, abi — lähem.
Herakles äsja oli tühjendanud tallid
Ning ühtki rammuproovi tal ei tulnud pähe…
“Ausammas püstita, mis tugevam metallist!”
Sosistas Sappho abitult ja õrnalt,
Ja kohe liigahtasid kangelase kõrvad
Ning lihastesse tõusis imevägi…

Nemea sangar kergelt selga vinnas
Kalju, mis kujult oli täpselt nagu fallos
Ja seadis oma hiigelsammud sinna,
Parnassose kus paistis kuulus mägi
Ning selle nõlval — aegunud Omphalos…

————————

Üheksa muusat lillerikkal aasal
Just uue Homerose unistasid sünnist,
Kui paistma hakkas Deianeira kaasa
Ning tema turjal — kandam ebasünnis.

Erato tardus, teda valdas õudus,
Suu ammuli jäi nõtkel Terpsichorel
Ja isegi Thaleia muigas nõutult:
“Kas tõesti arvab ta, et elavad siin hoorad?”

Siis otsustavalt teatas Melpomene:
“Enne end uputan, kui sellist häbi talun!”
Ning armsast kodupaigast igaveseks
Lahkusid Zeusi tütred jooksujalu.

————————

Nii lõppes kunst. Või õigemini — kängus.
Kastalia lättel kitsi joodab karjus.

Ja rahvas? Nagu ikka, ruttu harjus
Ning leidis elu mõtte pallimängus.

.
.
.

Kalle Käsper, Heraklese kolmeteistkümnes vägitegu, Looming 1/2010