karmikArm


See tuleb sul küll kunstpaikamisele saata
8. juuli 2009, 23:11
Filed under: ala teadvuslikud, korjamised, mÖtte(tuse)d | Sildid: ,

.
.
.
Ta istus põrandale ja kuivatas otsmikult higi.
“Noh, Pipi,” ütles ta, “kas sa nüüd veel mõnikord ka valetad, mu laps?”

“Oh jaa, kui aega saan, aga seda juhtub harva,” kostis Pipi kasinalt. “Aga kuidas on lood sinu endaga? Ega sinagi valetamise asjus nii väga vilets olnud.”

“Tjah, ma valetan nüüd harilikult laupäevaõhtuti neegritele, kui nad on nädala jooksul ennast hästi ülal pidanud. Meil on väike vale- ja lauluõhtu trummisaate ja tõrvikutantsuga. Mida hullemini ma valetan, seda kõvemini taovad nad trummi.”

“Või nii,” ütles Pipi. “Mul pole tõepoolest kedagi, kes trummi lööks. Käin siin ihuüksi ringi ja valetan endal suud-silmad täis, nii et rõõm kuulata, aga keegi ei tee isegi kammipiuksu selle eest. Hiljaaegu, kui ma ühel õhtul olin voodisse pugenud, luiskasin endale kokku terve pika loo vasikast, kes oskas pitse heegeldada ja puu otsa ronida, ja kas tead, ma uskusin sellest viimast kui sõna! Seda nimetan ma heaks luiskamiseks! Aga et keegi ka trummi lööks — ei niisugust asja küll ei ole!”

“Noh hüva, siis teen m i n a seda,” lausus kapten Pikksukk. Nende sõnadega laskis ta kuuldavale terve pika põrina oma tütre auks ja Pipi istus talle sülle ning pani oma tahmase põse ta näo vastu, nii et isa sai niisama mustaks kui Pipigi.

Annika oli seisnud ja üht asja mõelnud. Ta ei teadnud, kas on sobiv seda öelda, kuid ta ei suutnud sellest siiski loobuda.
“Valetada on inetu,” sõnas ta. “Seda ütleb ema.”

“Häh, sa oled õige rumal, Annika,” sõnas Tommy. “Ega Pipi siis tõeliselt valeta, ta ainult teeb nii, nagu valetaks, ta mõtleb välja, kas sa siis aru ei saa, pudrupea!”

Pipi silmitses mõtlikult Tommyt.
“Sa räägid vahetevahel nii tarka juttu, et ma kardan, sinust võib veel midagi õige suurt saada,” sõnas ta.

Oli õhtu. Tommy ja Annika pidid koju minema. Päev oli olnud sündmusterohke, suurt lõbu oli neile valmistanud tõelise neegrikuninga nägemine. Tore oli muidugi ka see, et Pipi isa oli koju jõudnud. Kuid siiski! Siiski!

Kui Tommy ja Annika sängi olid pugenud, ei lobisenud nad nii nagu tavaliselt. Lastetoas jäi üsna vaikseks. Korraga kostis ohe. See oli Tommy, kes ohkas. Veidi aja pärast kostis teine ohe. Nüüd oli see Annika.
“Mis asja sa ohid?” küsis Tommy riiakalt.
Kuid vastust ei tulnud. Annika oli teki üle pea tõmmanud ja nuttis.
.
.
.
Astrid Lindgren, Pipi Pikksukk, Eesti Raamat 1988

pipi

Foto: by Kertu