karmikArm


Rännumärkmik. Vietnam. Vol 10
20. apr. 2012, 12:57
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Täpitähtedega

Need kenad inemised, kes seesinast saiti märtsikuus piilumas käisid, on tänaseks lootuse midagi uut leida juba kaotanud, pelgan.. Õigustatult ka, sest vaikus ületab enamast alati ühel hetkel need va talumise piirid ja hinge hiilib kahtlus. Kahtlus, et – vaikija ei hakkagi enam rääkima. Et vaikija ei tahagi enam rääkida. Et vaikija vaikimine tähendab ootaja hülgamist..

.. Tegelikult, väga sügavale endasse vaadates saame aru ju küll, et vaikimine pole enamat kui lihtsalt vaikimine. Üks inimkäitumise vorme, millel võib olla mustmiljon objektiivset või (enamast) subjektiivset põhjust. Ning igasugused järeldused viitavad aina järeldaja enda sisemaistele mustritele, alateadlikele hirmudele. See mida näen, see mida arvan kaaslaste käitumisest-ilmetest-sõnadest, pole muud kui vaid minu enda peegeldus, peegeldus isegi siis, kui need arvamised nö maiste faktidega nö objektiivseks reaalsuseks kinnitatud saavad..

Aga aitab targutamisest! Olen taas kirjutamas, sest seekordne rännumärkmik ei pea mitte lõpetamata jääma. Nagu juhtus Bali-rännu omaga. Millest on endalgi mõnes mõõtes kahju. Aga nii lihtsalt juhtus, tol korral.. Nüüd aga on “uus kord”.

Vietnamist oleme Anxuga tagasi juba kenake 3+ nädalit. Kõik sujus. Lendu mõtlen. Ja kojujõudmist. Seiklus põikas ka iseenesest mõistetavalt sekka, kella ning ajaga Varssavis, kus samati “keeratakse”, aga me oleme „lucky girls“, nii et..

Rännupäevik jäi tagasi-jõu järel unarule, sest kodus jätkus vahepealsuses sundpuhkusele saadetud töö-madin. Koos eba-tavapäraste lisandustega: Sõna Vägi sündis. Elu on lill! Vihma küll sajab vaheldi lumega ja nahk nuuksub kodust päikest, ometi hing.. tema-tegelane laulab!

Päikesega sündinud

Viimasel Hanoi-õhtul ütlesin, et ma ei taha sõjast rääkida. Midagi minus ehk seostus sel hetkel vanarahva ütlemistega soe ning vanakurja nime kasutamise tagajärgedest.. või hoopiski teismeea hirmuunenägudega. Olen ka hiljemini sõda unes näinud. Pomme ja plahvatusi. Koeri ja sõdureid. Vangistust. Tules hävivat maad.. Ja vabanemist, lennul üle ääretu-rohelise džungli. Tänases tagantjärele-tarkuses tean, et need unenäod kummitasid mind muutuste eeli. Ajul, mil oli vaja otsutada – kuidas edasi, kuhu edasi. Et ellu jääda, elada. Et mitte zombistuda..

Vietnamis ei saa aga sõjast üle ega ümber. Esimene viide, esialgu hämmastust, pärastises taipamist toov viide on tänavapilt. Kõik on noored! Või vähemalt tundub nii, sest keskealised jäävad (erinevalt Euroopast) noortemassi varju. Kui noor on noor, küsib ehk lugeja nüüd? Tunnitan, et Aasia inimene on läänlasele esialgu mõistatus (sama tegelikult ka vastupidi; nii Anxuga kui Viuga peeti meid õdedeks). Kui aga süveneda ning suhelda (!), saab üsna kiirelt selgeks nii rahvuslik kui vanuseline erisus. Ja Vietnami (täpsemalt: Hanoi ning Saigoni) tänavapilt on hästi suures osas alla või kuni kolmekümnene, julgen öelda isegi, et kuni kahekümneviiene. Päikesega sündinud põlvkond. Päikesesse sündinud põlvkond. Kummastav sulam ida ning lääne kultuurist.. Prantsuse koloniaalikke ja Vietnami sõja, end maailma eliidiks pidava USA valitsuse esimese suurima terrorisõja košmaari kogemisest hoolimata (või just seetõttu) särav, rõõmsameelne, tugev ja töökas.

.. Suu (nimi häälduse järgi kirjat), rannakaupmees, kellega ühel õhtupoolikul Hoi An-i külje all asuval Cua Dai rannal “peesitades” vestlusse sattusime, ütles end olevat 25-se. Et tal on seitse õde-venda. Ja abiellumiseks olevat ta veel liiga noor (täpsemalt – liiga vaene). Nii ta siis „jalutabki“ 9 kuud aastas mööda randa, raske (katsusime ise!) punt käsitööehteid käe otsas ja teenib endale elamise, kooli ning tulevase abiellumise tarbeks raha.

Jah, Suu käib koolis – kolmel vihmakuul, kui turiste pole, jätkab õpinguid keskkoolis. Ning, nagu mainitud, elab omaette, pisikeses korteris, mille kulud ca 25 dollarit kuus. Pere lastest on abielus seni vaid kaks, eelmainit materiaalsetel põhjustel ikka. Abielu on vietnamlase jaoks oluline ning püha, kokku jäädakse valdavalt elu lõpuni. Ning niisama-kooselu, see meie-maisele tavaline, ei tule kõne alla. Pole sobilik! Tüdrukuga käest kinni jalutada ja pargipingil musutada võib küll (erinevalt Indiast), pereelu on siiski midagi muud.. Vahelepõikeks: oskate te arvata, milline komme on tänapäevaste pulmade juures vaata et kõige olulisem? Pelgan, et see, kes Vietnami sattunud pole, vastata ei oska.. Pildistamine! Foto tegemine pruutpaarist on eraldi tseremoonia, pildistatavate säädmise-sättimise tarbeks on suisa üks või mitu assistenti lisaks fotograafile. Ning pildi tegemise paik on samuti ülitähtis! Ajalooline kindlasti peab see olema, ja ilus taustana..

Suu, võib öelda, on innovaatiline kaupmees. Astub potentsiaalsele kliendile sõbralikult ligi, alustab vestlust  elust-olust suhteliselt heas inglise keeles, on aval ning üldse mitte pealetükkiv. Viimast võib enamiku kohatud Vietnami kaupmeeste kohta öelda. Küll aga on see-sama enamik „hädas“ keelega, st inglise keele oskus on valdavalt nigel (ega prantsuski parem ole, tundus), piirudes enamast vaid esmaste viisakusväljenditega ning mõne tarbesõnaga lisaks. Samas „iga hinna eest“ kauba pähemäärimist me praktiliselt ei kohanud, erinevalt India ning Indoneesia kogemisest. Või olen/oleme ise muutunud? Tont seda teab.. Mis aga vaieldamatult üllatas, oli fakt, et kerjuseid kohtasime selle kahe nädali jooksul napilt ühe käe sõrmede jagu! Vaeseid inimesi polnud vähe, aga kõik pakkusid sulle midagi, niisama almuse küsimine polnud kombeks.

Kummastav maa.. Päike laotuses, päike inimeste hinges..

JÄTKUB..


2 kommentaari so far
Lisa kommentaar

mingil moel jõutakse pildilt kolm pildini kuus.
või pole need samad inimesed?
aqga minu lemmik on eellviimane pilt: luikvalge rattasõit värvide taustal. selles on udu ja niiskus, päike ja värvid. selles on midagi, mida eurooplane ei saa pihku võtta, millegi Sünd.

lugupidamisega,
Tiiu

Kommentaar kirjutas Anonüümne

Kui lugeja nummerdab ja küsib pilte ülalt alla lugemise järjekorras, siis kolmandama elik tolmumaskiga Suu pildil pole vähimatki seost järgnevate pulmapiltidega, need lihtsalt visualiseerimas põikena räägitud pulmapildi-juttu 😉

Kursoriga pildi pääle minnes leiab ka väheke teksti, pilditagust..

Kommentaar kirjutas fiilSiil




Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: