karmikArm


Vaikus siin olnud
18. mai 2013, 22:04
Filed under: ala teadvuslikud

Jah.
Vaikus on rääkinud kaua. Ehk liiga?
Vast parajalt,
arvan.

Aga täna ma tänades sõnan, et
vaikus jääb vaikuseks
siin.  Alatis.
Misk lõppend. Misk algand.
Alasti
tee näitab suunda.

Lehvitan tagasikätt.

Lehvitab vasta
lahkunud lugude laine.
Või paine?

Maine vaid.
Algus ning ots. Olnule.

Aines..

Siisk (kui tähed näitavad tähti ja kuu seab sõnamit) kohtuda võime: http://raudrohutee.wordpress.com/

Lõime loojate hõim

 

 



Rännumärkmik. Vietnam. Vol 10
20. apr. 2012, 12:57
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Täpitähtedega

Need kenad inemised, kes seesinast saiti märtsikuus piilumas käisid, on tänaseks lootuse midagi uut leida juba kaotanud, pelgan.. Õigustatult ka, sest vaikus ületab enamast alati ühel hetkel need va talumise piirid ja hinge hiilib kahtlus. Kahtlus, et – vaikija ei hakkagi enam rääkima. Et vaikija ei tahagi enam rääkida. Et vaikija vaikimine tähendab ootaja hülgamist..

.. Tegelikult, väga sügavale endasse vaadates saame aru ju küll, et vaikimine pole enamat kui lihtsalt vaikimine. Üks inimkäitumise vorme, millel võib olla mustmiljon objektiivset või (enamast) subjektiivset põhjust. Ning igasugused järeldused viitavad aina järeldaja enda sisemaistele mustritele, alateadlikele hirmudele. See mida näen, see mida arvan kaaslaste käitumisest-ilmetest-sõnadest, pole muud kui vaid minu enda peegeldus, peegeldus isegi siis, kui need arvamised nö maiste faktidega nö objektiivseks reaalsuseks kinnitatud saavad..

Aga aitab targutamisest! Olen taas kirjutamas, sest seekordne rännumärkmik ei pea mitte lõpetamata jääma. Nagu juhtus Bali-rännu omaga. Millest on endalgi mõnes mõõtes kahju. Aga nii lihtsalt juhtus, tol korral.. Nüüd aga on “uus kord”.

Vietnamist oleme Anxuga tagasi juba kenake 3+ nädalit. Kõik sujus. Lendu mõtlen. Ja kojujõudmist. Seiklus põikas ka iseenesest mõistetavalt sekka, kella ning ajaga Varssavis, kus samati “keeratakse”, aga me oleme „lucky girls“, nii et..

Rännupäevik jäi tagasi-jõu järel unarule, sest kodus jätkus vahepealsuses sundpuhkusele saadetud töö-madin. Koos eba-tavapäraste lisandustega: Sõna Vägi sündis. Elu on lill! Vihma küll sajab vaheldi lumega ja nahk nuuksub kodust päikest, ometi hing.. tema-tegelane laulab!

Päikesega sündinud

Viimasel Hanoi-õhtul ütlesin, et ma ei taha sõjast rääkida. Midagi minus ehk seostus sel hetkel vanarahva ütlemistega soe ning vanakurja nime kasutamise tagajärgedest.. või hoopiski teismeea hirmuunenägudega. Olen ka hiljemini sõda unes näinud. Pomme ja plahvatusi. Koeri ja sõdureid. Vangistust. Tules hävivat maad.. Ja vabanemist, lennul üle ääretu-rohelise džungli. Tänases tagantjärele-tarkuses tean, et need unenäod kummitasid mind muutuste eeli. Ajul, mil oli vaja otsutada – kuidas edasi, kuhu edasi. Et ellu jääda, elada. Et mitte zombistuda..

Vietnamis ei saa aga sõjast üle ega ümber. Esimene viide, esialgu hämmastust, pärastises taipamist toov viide on tänavapilt. Kõik on noored! Või vähemalt tundub nii, sest keskealised jäävad (erinevalt Euroopast) noortemassi varju. Kui noor on noor, küsib ehk lugeja nüüd? Tunnitan, et Aasia inimene on läänlasele esialgu mõistatus (sama tegelikult ka vastupidi; nii Anxuga kui Viuga peeti meid õdedeks). Kui aga süveneda ning suhelda (!), saab üsna kiirelt selgeks nii rahvuslik kui vanuseline erisus. Ja Vietnami (täpsemalt: Hanoi ning Saigoni) tänavapilt on hästi suures osas alla või kuni kolmekümnene, julgen öelda isegi, et kuni kahekümneviiene. Päikesega sündinud põlvkond. Päikesesse sündinud põlvkond. Kummastav sulam ida ning lääne kultuurist.. Prantsuse koloniaalikke ja Vietnami sõja, end maailma eliidiks pidava USA valitsuse esimese suurima terrorisõja košmaari kogemisest hoolimata (või just seetõttu) särav, rõõmsameelne, tugev ja töökas.

.. Suu (nimi häälduse järgi kirjat), rannakaupmees, kellega ühel õhtupoolikul Hoi An-i külje all asuval Cua Dai rannal “peesitades” vestlusse sattusime, ütles end olevat 25-se. Et tal on seitse õde-venda. Ja abiellumiseks olevat ta veel liiga noor (täpsemalt – liiga vaene). Nii ta siis „jalutabki“ 9 kuud aastas mööda randa, raske (katsusime ise!) punt käsitööehteid käe otsas ja teenib endale elamise, kooli ning tulevase abiellumise tarbeks raha.

Jah, Suu käib koolis – kolmel vihmakuul, kui turiste pole, jätkab õpinguid keskkoolis. Ning, nagu mainitud, elab omaette, pisikeses korteris, mille kulud ca 25 dollarit kuus. Pere lastest on abielus seni vaid kaks, eelmainit materiaalsetel põhjustel ikka. Abielu on vietnamlase jaoks oluline ning püha, kokku jäädakse valdavalt elu lõpuni. Ning niisama-kooselu, see meie-maisele tavaline, ei tule kõne alla. Pole sobilik! Tüdrukuga käest kinni jalutada ja pargipingil musutada võib küll (erinevalt Indiast), pereelu on siiski midagi muud.. Vahelepõikeks: oskate te arvata, milline komme on tänapäevaste pulmade juures vaata et kõige olulisem? Pelgan, et see, kes Vietnami sattunud pole, vastata ei oska.. Pildistamine! Foto tegemine pruutpaarist on eraldi tseremoonia, pildistatavate säädmise-sättimise tarbeks on suisa üks või mitu assistenti lisaks fotograafile. Ning pildi tegemise paik on samuti ülitähtis! Ajalooline kindlasti peab see olema, ja ilus taustana..

Suu, võib öelda, on innovaatiline kaupmees. Astub potentsiaalsele kliendile sõbralikult ligi, alustab vestlust  elust-olust suhteliselt heas inglise keeles, on aval ning üldse mitte pealetükkiv. Viimast võib enamiku kohatud Vietnami kaupmeeste kohta öelda. Küll aga on see-sama enamik „hädas“ keelega, st inglise keele oskus on valdavalt nigel (ega prantsuski parem ole, tundus), piirudes enamast vaid esmaste viisakusväljenditega ning mõne tarbesõnaga lisaks. Samas „iga hinna eest“ kauba pähemäärimist me praktiliselt ei kohanud, erinevalt India ning Indoneesia kogemisest. Või olen/oleme ise muutunud? Tont seda teab.. Mis aga vaieldamatult üllatas, oli fakt, et kerjuseid kohtasime selle kahe nädali jooksul napilt ühe käe sõrmede jagu! Vaeseid inimesi polnud vähe, aga kõik pakkusid sulle midagi, niisama almuse küsimine polnud kombeks.

Kummastav maa.. Päike laotuses, päike inimeste hinges..

JÄTKUB..



RXNNUMXRKMIK. VIETNAM. VOL 9
24. märts 2012, 19:59
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Miljonit on lihtne laiaks lyya

Jap, kes ei usu, v6ib Vietnami s6ita ja yle kontrollida! T6si, LOT l6petab oma lennud meie kojutulekuga, seega peate vaatama muid v6imalusi kohale j6udmiseks.. Laiakslxxmise teemal aga peatudes — yks mehine l6unasxxk maksab meite kogemust mxxda ca 90 kuni 140 tuhat dongi. Kallimalt v6ib muidugi ka, odavamalt suurt ei saa kui syya tahta (minu moodi).  T6lgin lahti: 1 dollar = ametliku vahetuskursi puhul 20300 – 20800 dongi; ostu-myygitehingutes arvestab vietnamlane tavaliselt 1 dolli v6rdseks 20000 dongiga (mist6ttu turistile, kellelt niigi igal v6imalusel umbes 3 korda rohkem kysitakse kui kohalikult, on kasulikum maksta dongides). 1 dollar on hetkeseisuga ca 1,3 eurot elik ymmarguselt 12 krooni (enne me rxnnu algust oli ta kusagil 11,3 krooni manu, seega k6igub kurinahk). Nii et vxike aritmeetikaylesanne: palju maksab me l6unasxxk kodustes hindades?

Kui veel rahast rxxkida (tulevasi rxndureid huvitab see-teema kindlasti ja alati), siis xxmaja maksumus on meil olnud jxrgmine: Hanoi hotell, mis sai broneeritud netis enne tulekut, maksis 31,5 dolli tuba kahele yheks xxks (praegu, tagasis6idu eeli, kasutame teist xxd). Valisime teadlikult pisu kallima reisi alguseks ja otsaks, et m6nusamalt aklimatiseeruda. Saigonis xxpimedas ja surmvxsinult valitu maksis 16 dollarit. Kindlasti oleksime odavama ka leidnud, a olime t6esti liiga vxsinud, et packbackerite rajooni kaugematele k6rvaltxnavatele jaksata. Mui Ne-s tahtsime miskit kobedamat, basseiniga, piiriks sai seatud 30, ja seal oli sellega suisa tegu, sest txnaval pakuti hoopis muiduseid — 10-12 dollarit kahele (basseinita). Suutsime siiski pakkujate hordidest end 20-sesse perehostelisse lxbi rebida.. Hoi An kysis varahommikusel tunnil tiirutades leituna 15 dollarit xx. Pisike kyll, aga korralik. Soe vesi, puhas pesu, kylmkapp, ventikas, konditsioneer. Oma r6du. Ja vaade milline — linnud, ritsikad saagimas riisip6llul, lehm nosimas.. nagu oleksime kylasse sattunud.

Seega: kokku on meil xxmajale kulunud 105,5 dollarit elik 2,1 miljonit dongi per nxgu (kokku 11 xxd). Yhe xx veetsime xxbussis, kulgedes Mui Ne-st Nha Trangi ja sealt edasi Hoi An-i.

Kommunistliku partei juhtimisel

Vietnamis on teatavasti yhepartei systeem, st Vietnami Kommunistlik partei on ainupartei. Txnavapildis hakkab siin-seal silma viisnurkadega punalippe (enamasti ameti- jmt hoonetel), sirbi ning vasara symboleid ning muud atribuutikat, mida minane veel oma-aast mxletab. Ometi rohkem nxeb pagoodasid ja usurituaalisedaga seotut ning ainuke konkreetne punasysteemi tunnusjoon, mis meid kui turiste otseselt puudutanud, on komme, txpsemalt seadus, mille alusel pass hotelli mxllitutelt kuni vxlja checkkimiseni adminni kxtte hoiule lxheb. Seda kontrollitavat ametivximude poolt ysna hoolega ja oi-pahandust, kui m6ni rxndlane ise oma passi turvata tihkab (mis sest, et Mui Ne-s nxgime oma kallihinnalisi dokumente lukustamata sahtlisse torgatuna).

Usk on aga pyha. Ja usk pole siinmail „ainuparteiline”, nagu me txnatsi kodumail harjunud oleme (m6eldes luterlikele 6nnistustseremooniatele, kaitsevxe kristlikele kaplanitele jne). K6rvuti seisavad taoistide ja konfutsionistide pyhakojad, ristikirikud, budistlikud ja caodai templid. Islam on samuti esindatud, pluss eiteakuipalju muid kohalikke vxikeusundeid. Yks ei sega teist ning, nagu varemaltki kogetud Euroopa-vxliselt — pole oluline mida usud, oluline on, et usud. Palju jumalaid, kui nad koos nokerdavad, on yks vahva kamp, kellele see-ilm pole mitte hxdaorg, vaid paik rxxmustamiseks..

Tegelikult kavatsesin txna rxxkida sxjast ja rahust,

aga meel hoiab millegipxrast s6rmi puudutamast noid klahve, mis seda v6imaldaksid.. Seega jxxb txnagi kirja panemata Cu Chi tunnelites kxik koos Mi-ga. Sest sealt, maa-alusest kylast, minu ja s6ja sisemine kahek6ne alguse sai, kulmineerudes voolavate pisaratena Saigoni s6jamuuseumis.

Txna ma ei taha nutta. Ees on viimane xx Vietnamis. Rahuxx..

Mi

JXTKUB..



Rxnnumxrkmik. Vietnam. Vol 8
22. märts 2012, 15:41
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Kohutav lugu..

.. on see, et mul on txna kogu mxtlemine ei kusagil mujal kui kxhus. Sest peale pikka rxndu mxgedesse (mille pxxle kintsud rxxgivad piimhappeliste tegelaste rajust kokkutulekust ja fysignoomia kxrgem osa, st nxgu-6lad-kxed, on pastelsed toonid kxrtsude vastu vahetanud) jxudsime me purunxljasena praegusesse *koju* ning kiiresti kihutasime kohe.. Kuhu? Sxxma muidugi. White Sail cafe on see-linnase lemmikkoha nimi. Aadress: 134 Tran Cao Van – Hoi An.

Side l6pp elik (vast) homseni!



Rxnnumxrkmik. Vietnam. Vol 7
21. märts 2012, 15:42
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Cao Dai

Hommik on padi. Liiga vxhe magamist. Liiga vara txusmine. Kohv asub valmis tegemata kujul kusagil 5 korrust allpool, seega.. Ega ma eriti rxxgi. Nohisen vaid. Anxu ka nohiseb. Konditsioneeri ja ventilaatori kohin kahvatub me-nohina kxrval. Konditsioneer on isegi oma tilkumise lxpetanud (kogusime xxga pool prygiKOTI txit puast kondentsvett!)..

.. Kell 8.oo oleme siiski laske- elik minekuvalmis. Lisaks hosteli vastas asuva kohviku nigelale kohvile ka korralik massina-late hinge all, kxrvalolevast 24h Minimarkist avastatud. Poiss, kes meid *yles korjama* peab, hilineb miskit 10 minutit vaid — Aasia kohta txieline tase! Hiljem, olgu mxrgitud, selgub, et Vietnamis ei olegi Indiast tuttavat shanti-shantit, vaid akadeemiline veerandtund. Sotsialismi m6ju?

Oleme eelmisel xhtul valinud oma txnava reisibyroost (milliseid ymberringi kymnete kaupa) txnaseks Cao Dai templi. Ja Cu Chi tunnelid. Iga Vietnami ning Saigoni vxisava turisti pea et kohustuslikud objektid. Ning samas vxga iseloomulikud paigad selle riigi  ja inimeste olemuse mxistmiseks.

Giid, vxlimuse jxrgi viiekymnendates, ylikxhn, naerukurdudesse kasvanud mees tutvustab end: Mi. Et olevat lihtne meelde jxtta. On ka, loomulikult (mida hiljem teiste nimede kohta xelda ei saa, txna rannas kohatud kahe kaupleja nimedega on juba praegu, ca 4 tundi hiljem probleem..). Hea ning ilmeka keelega rxnnusaatja on Mi, aga — k o h u t a v a aktsendiga. Mis meie-sugustele puukeelikutele arusaamise keeruliseks teeb. Mina nxiteks mxtlen tykk aega omamisi, et kas.. vxi.. enne kui ahaa- efektiline arusaamine kohale tuleb; tema on selle ajaga vxhemalt 5 mulle kuulmata jxxvat lauset xelnud. Lohutuseks vaid see, et Mi rxxgitu mu sisiarutluse kxima lykkab ning taaskord adun: me oleme nii sarnased, sxltumata nahavxrvist, kodakondsusest, usutunnistusest, soost.. Me oleme yks, sina ja mina — parafraseerides Mowgli ytlemist oma dzhngli-sxpradele.

Templis, kus meie saabudes on just algamas tseremoonia, saame olla nii napilt, et sellest on tuline kahju. Rituaalide hingusse sisseelamiseks, pyhalikkuse txieliseks hoomamiseks ei tohi olla lxbijooksja. Ometi me seda seekord oleme, ehkki mitte omatahtsi. Niisike on lihtsalt konkreetne reisiprogramm. Tagantjxrele tarkus.. Aga ega me oma kahenxdalase *lxbijooksuga* Vietnamist endale palju rohkem lubada ka saa.

JXTKUB..



RXNNUMXRKMIK. VIETNAM. VOL 6
20. märts 2012, 15:50
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Kuidas ma ei armasta kiirustamist

Ei armasta jah! Lausa nxrvidele kxib, kui pean miskit jooksujalu-ylepea vmt moodu tegema. Txna aga on just niske pxev (txpsemalt xhtu, siin, Hoi An-is vxhemalt), kus ma PEAN kirjutama kiiresti (mis txhendab kindlasti kirjavigu, mida ma kohe yldse ei salli), sest internetipunkt, mis mull suure surmaga pimedas linnas, Vietnami turismimekas xnnestus leida, suletakse txpselt 21.oo, ja selleni on hetkel aega 48 minutit. A ma tahan enne veel gmailis kirjakestele ka vastata. Seega — pildid jxxvad xra, tuleb kaks sxna sellele lobinale lisaks, mida praegu aan.

Korralik inime teeb asju jxrjekorras

Aga mina pole korralik. Seepxrast saate Saigoni lood pxrast, st siis kui mul ON natuke rohkem aega. Praegu aga teatan, et peale 16 tundi (txpsemalt 5+ 11 tundi) loksumist xxbussis oleme jxudnud Mui Ne-st, pxevitajate paradiisist, Hoi An-i, turistide mekasse, nagu eelpool juba mainitud sai. Mui Ne-st on mul kaasa vxetud kena pxevitus, isegi kxhukesel, mida vaid pool tunnikest taevale vastu sirutasin, on kena kahenxdalise Eestimaa suve jume. Rohkem ma ei jxudnud. Ei talu yldse igatseid lebasklemisi. Aga motikaga sxitsin. Anxu eest salaja :D. Samati Anxu — sxitis ka, nii et mina ei teadnudki. Vot sellised mutid oleme.. Ah jaa, lubasin Anxu teisele poolele siin edasi anda, et Anxul oli txna hommikul, kui siia hotelli end mxllisime, men kxhu peal.. Ok-ok — tekk oli, vietnami keeles men..

Muidu aga lxheb kogu see reis tohutu tempoga. Jxrgnevad pxevad, kuni 24-ndani pesitseme siin. Nii otsustasime, sest — kott selgas IGA jumala pxev siukse kuumaga bussis loksuda on tyyty (pehmelt vxljendudes). Ja Vietnam on suur maa, 2 nxdaliga nxeb niiehknii vaid killukest. Ometi — vxin txnaseks kinnitada, et Vietnam on rahulik. Turvaline. Mis sest, et motikaid on siin txesti pea sama palju kui inimesi, ja statistika andmetel pidi iga jumala pxev kusagil 48-50 xnnetust nendega juhtuma. Igastahes yle tee saab muretult kui ei pabista. Tuututavad, aga palju tasemini kui Indias ja Indoneesias. Ja sxidavad sinukesest ymber nigu pyhast lehmast. See mees, kellega Mui Ne liivadyynidele sxitsin, toterdas pxris tasakesi — nii 30-40 nxgin yle xla spidokal kxikumas. Samas yks public bussi juht tegi rallit. Ja eilse xxbussi juhile rxxgatasin sulaselges eesti keeles, et mida kurat sa teed (mille peale naabervoodis lebasklev prantsuse txdi istuli kargas), sest tema tahtis veoautost paremalt mxxda sxita (siin on parempoolne liiklus — prantsuse asumaa, ei inglise ju!), aga seal paremal OLI rohkem kui kraav. Sxna kuulas. Bussijuht. Rohkem ei proovinud. Ootas xra, mil vasakul sxiduridu eraldav betoonxxris otsa lxppes ja alles siis nxitas veoautole tagatulesid.

Seljakotiga Saigonis

Kui me oma Saigoni jxudmise taksoseiklusega yhele poole saime, keerasime nurga taha, toetasime pepud vastu majaseina ja otsisime kotist vxlja.. teadagi mille! Rahupiip kulus xra kyll. Siis vxttis Anxu kaardi ette ja asus vxlja selgitama, et kus me siis ikka xieti oleme. Olime xieti. Txhendab — xiges kohas. Kust kusagile, vist paremale, pidi asuma packbackerite txnav. Oma odavate hotellidega. Tegime oma esimese sxxstlaskumise liiklusmxllu, nelja tee ristmikul. Ja ellu jxime! Veidike aega kulus tantsule *kaks sammu sissepoole, kaks sammu vxljapoole*, enne kui pihta saime, millises suunas txpselt vaja kulgeda. Seljakotid seda tantsu just kergeks ei teinud. Sigapalav pealegi. Tatsasime. Tatsasime. Vahepeal baikimehed kysisid, et kas abi vaja. Loobusime. Tatsasime. Ja siis algas hotellide kammimine. Hxv ju e free ruum fo tuu piipl? Wats e praiss? Umbes viienda ruumi juures olime kutud. Ja vxtsime xra.. Kui seda va viiendat korrust poleks olnud (mis tunduvalt kxrgemal kui mu oma kodune), ytleks et parima..

Pesemine tegi ahvist inimese

Just nimelt — pesemine. Mitte aga txx, nagu nad rxxgivad. Saime meiegi pxrast pesu taas inimeseks, panime puhta pesu selga ja lxksime kondama. Sxxma muidugi (Mina lxhen nxljaselt xelaks, omad teavad, Anxut hoiatasin juba esimesel pxeval. Nyyd ta kysib iga kahe tunni tagant, ega ma syya taha..), seejxrel turismibyroode putkasid kammima. Said piletid Cu Chi tunnelites ja Cao Dai templi kylastamiseks. Mis txhendas jxrgmisel hommikul 8.1o valvelolekut..

JXTKUB..



RXNNUMXRKMIK. VIETNAM. VOL 5
18. märts 2012, 17:45
Filed under: ala teadvuslikud, kogemised, rõõm

Chi dan

Vahepeal on terve xxpxevake mxxda veerenu ja pisu enamgi. Oleme kenasti Mui Ne-s, pxevitunud (Anxu pisu enamgi..) ja end vxlja magatanud. Homme kell 13.30 kohaliku aja jxrgi istume taas Singh Touri pikamaabussi, 5 tundi sxitu Nha Trangi, seal tunnike pausi ning ymberistumine xxbussi, et 11 tunni pxrast *maanduda* Hoi An-is, kuhu (arvatavasti) kuni 23-ndani peatuma jxxme.

Et agu elu k..ma kiire ja minul kxsi vaid kaks (mxistust poole vxhem :D), saate txna ainult piltasid (fotoalbumis), sest pildimassin ummistab muidu xra ning tont (mu kallis trummike kodus) vaid seda teab, mil jxlle kiire vxi yldse arvuti ligi pxxsen..

Pikemad jutud jxrmisel korral!

Kallidega kallitele

ma