.
Võis karta, et ta tuleb — teine, keegi teine, esimesele võõras. Häbi oli lõpetada, sümmeetriliselt, ümmarguselt. Autorile meenub üks koht Kafka päevikutest. Ta oli selle peale tihti mõelnud. Äkki lõpetada hoopis sellega? Kui ta ennist ütles, et kõik juhuslik mahub tema ülielastsesse ning elegantsesse vormi, siis praegu tahaks ta teada, mis juhtub selle katkendiga. Autor haarab riiulilt teose ja otsib vastava koha üles. Ta tegutseb kiiresti, sest just spontaansus on see, millele ta eluaeg hosiannat on laulnud. Natuke ka naiivsus, kuid see on sama. Autor loeb katkendi läbi ega leia oma teksti ja Kafka oma vahel mitte kõige väiksemadki sidet, hajusamadki paralleeli. Oota, hüüab ta köögist hõikuvale naisele, oota veel veidi, kui siiamaani oodanud oled, siis oota tsipa veel. Jälle on kõik vaikne, hääled haihtunud, arvutiaknal vilgub tehistähistaevas, virtuaalne reaalsus, mille kohta autor on alati arvanud, et see on sama mis surm. Ma pole kunagi suutnud mõista, mis sundis Kafkat 1910. aastal, pühapäeval, 10. juulil, südaööl (magasin, ärkasin, magasin, ärkasin) kaks korda ümber kirjutama seda näiliselt nii tühist teksti, mõtleb autor ja kirjutab (tõlgib) siis:
Esiteks.
“Sina,” ütlesin ma
ning tonksasin teda oma põlvega (tolle äkilise üteluse tagajärjel lendasid mu suust mõned halvaendelised süljepiisad), ” v a a t a e t s a m a g a m a e i j ä ä!”
Teiseks.
“Sina,” ütlesin ma ning tonksasin teda oma põlvega (tolle äkilise üteluse tagajärjel lendasid mu suust mõned halvaendelised süljepiisad), ” s a v i s t j u b a m a g a d?”
.
Toomas Raudam, Elus enesetapja, Virgela 1998
Lisa kommentaar Seni, siiani
Lisa kommentaar
