karmikArm

.
.
.

Aeg.. Niske kummaline, — pole teda võimalik pihuga patsata ega hambaga naksata. Omet´ juhib (isegi sini-) silmale nähtamatuks jääv Aeg inim-elu igas issanda päävas: kontorid ja kauplused avavad-sulgevad uksi, bussid-rongid-lennukid saabuvad ning lahkuvad.. keegi jääb hiljaks.. keegi jõuab liig-vara.. lepitakse kokku kohtumisaegu, tähtaegu; antakse aega; võetakse aega iseendale; isegi armastuseks.. mõnine olu-kord võtab pikka aega, mõnises jälle möödub aeg linnutiivul.. Õeldakse —  pole õige aeg. Ja öeldakse ka, et aeg on küps..

.

Aja arvamist pidi tühine hetk aega tagasi käisin Ajas rändamas. Laskusin minevikku. Vaatlesin tulevikku võimalus-valikute põhjus-tagajärg-seoses.. Olles sama-aegu hetkes, aja-mõõtes siin ja praegu.

Selle lõigu lõpetusel soovitan aga klõpsutada hiirt ja suunduda otsima muud-ilust lugemist kas blogipuust või delfist või kama-kaks-kust-kohast Sinul, kes Sa ulmet ihkad või ulmet vihkad. Minane pajatab siinsuses vaid tõesti-sündind, ulmatuid lugusid..

.
.
.
.
.

Et siis ajaränd.. mismoodi?! Kas paik-maisuses massidesse pürgiva Brandon Baysi õpetust-mööda või Silva-meetodil.. või äkitsi hoopis shamaanirännak, trummi ja droogidega.. või suisa ärane elik hüpnoosis? Paraku pean ärevil uudis-himulistele (kerge kahjatsusega) teatama – ei ükski neist. Miske, jäägu igale tema avastada, kas siin või ajas või endas..

Algus seele rännule sündis viimatisel pöörupäeval, mil tule-tallami eeli kogunenud rahva seas tere-tuterdades Harrile koperdanult viimatse nööbist äkk-uiu ajel haarates nÖudsin, et kas tema minust ka individuaalitsi “ette võtaks”, sest — viimatise väljapakutud rännu-kogunemise aegu oli mul mädakuu lõpul lõhkenud vale-paisete mädapaiskest puhastumisega nõnna suur tegu, et füüsise vormi-hoiu kõrval vaimule-hingele Aega eip jätkund..

Harri naeris ja kallis ja ütles oma jah-sõna. Pillas pisu tarka juttu sinna juurde, tema-moodulist. Käskis heliseda kui aeg tunda.

.

Tuli sai tallatud. Aeg pööratud. Sindrinahk (soo teine)  sikutas sisikonda..

(jätkuP)