karmikArm

.
.
.

Liivatorm läheb läbi koristamata kõrtsisaalide

ja tolmuimejad ummistuvad une pealt.

Oraakel joob odavat õlut ja sülitab suutäitele järele.
Eesel joonistab oma koorma koolitahvlile

ja sörgib lõbusasti minema.

Inimestel pole üksteisele midagi öelda

ja nad kõnelevad vahetpidamatult.

Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse

valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.

Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõelavad

sokke.

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada

kohevate kukrutega leevikesi.

See on loll lootus, sest võib-olla pole lund veel olnudki.
Vaikus on väsinud vatramast ja vöötab pikisilmi ööd.

Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.
Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.
Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.
Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.

Loomad unustavad oma nime ja päritolu.

Nad ütlevad üksteisele keerulisi komplimente.

Kaks, kes just kallistasid, püüavad selgusele jõuda,

kuidas, pagana pihta, see neil siis mööda läks.

Siis nad kahtlevad, kas neid oligi kaks,

ja alustavad uut harjutust.

Mu paberist mimoos, kui palju sa maksad?
Kui hind on endine, siis panen su nööpauku.
Luiged lendavad lõunasse ja Ledal tuleb leppida

kohtlase- ja kalgivõitu kalkuniga.

Keegi köhib nii kõvasti, et kohkub ja kargab püsti.

Ta pulss peksab hullupööra.

Keda, ei ole teada.

Prillid on purunenud.
Prillid, millega vaadati enese südamesse.
Vägistatu tõuseb võikalt irvitavalt voodilt

ja leiab, et ei olnud vigagi.

Siis teatab ta, et tegi nalja.
Sugulased ja tuttavad tulevad teda õnnitlema teravmeelsuse puhul.
Suured sõrmed häälestavad kuu kandlekeeli,

aga need ei helise.

Üksteise julmusest saavad inimesed julgust.

Üksteise õudusest saavad inimesed jõudu.

Üksteise alatusest on inimsüdametele raamid valatud.

Tiigrid piiluvad tiikide kaldail, käpad külmas poris.
Ei olegi nii lihtne vastu talve taimetoitlaseks saada.
Üht raamatupidajat kroonitakse kuningaks.

Ta arvutab välja, mis kroon maksma läheb.

Pärast seda uputatakse ta vahuviinas.

Korraldatakse karneval, mille käigus neli neitsit jäävad

(ja jäävadki) rasedaks.

Kaugetest maadest tulevad delegatsioonid uudistama

nende kõhtude kasvamise kasutegurit.

Hiljem raiutakse sinna trampliinid ja korraldatakse hüppefestivale.
Pileteid müüakse mitme aasta peale ette.
Seltskond joob hokipokaalidest sulatina ja pritsib

pealaest sädemeid.

Igast isendist saab saatus ainult kolmandiku,

ja sedagi ettemaksuga.

Igast saatusest saab aeg samuti kolmandiku, kuigi juba

järelmaksuga.

Ülejäänu läheb üllatava kergusega üle

või siis pannakse palavikuliselt paljunema.

Ajast ei saa keegi midagi, maksku mis maksab.
See üheksandiksüsteem osutub ootamatult otstarbekaks.
Trooja hobune harjutab madallendu.

Hiljem leitakse ta eeslitallist ja teda kahtlustatakse

kõlbelises kõhetumises.

Damoklese mõõk kukub linnapäälikule pähe.

Selgub, et see on papist.

Tuntakse nii suurt kergendust, et kogu linn tõuseb õhku

ja kaob lainetades laotusse.

Kohe kasvab tema kohale teine, ja karussell alustab kriiksudes

uut tiiru oma vahepeal laiemale avalikkusele juba

teatavaks saanud tõdede telje ümber.

Artur Alliksaar, Päikesepillaja, Ilmamaa 2007

..mÖned loevad pühapääommuq Piiblit,
mõned
reedeõdaq Alliksaart..