karmikArm

.
.
.
.
.

Sügissüngete puude alt paistis natuke valgust: seal oli majake. Võib-olla elab seal niisama väikesi inimesi nagu mina, mõtles härra Huu ja muutus natuke rõõmsamaks, võib-olla nad kardavad mind. Ja ta hiilis salakesi seina äärde ning piilus sisse.

Väikeses toas oli väikeses voodis väike tüdruk. Tüdruk luges väikest raamatut. Siin on mul hea võimalus, otsustas härra Huu. Ta avas akna, sest härra Huud oskavad seda kunsti, ja libises hääletult põrandale.

Väike tüdruk ei aimanud ega näinud midagi. Ta nimi oli Rimma ja ta oli just saanud kuue aastaseks. Ta oskas natuke veerida, aga ta ei olnud enne voodisse heitmist hambaid pesnud.
.
.

Rimma veeris raamatut “Päris kummitusjutud”.
“ÜKS-KORD E-LAS KUM-MI-TUS, KES KAR-JUS KO-LE-DAS-TI.”

“AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAGHHHHHHH,” karjus härra Huu ja sööstis, käed püsti ning hambad irevil, keskpõrandale.

Aga tema kurgust tuli vaid vaikset viginat ja härra Huu mantlist valgus põrandale veelomp. Ta aevastas jälle. Väike tüdruk viskas raamatu käest ja tunnistas härra Huud õige nõutult.

“Kes sa oled?”

Härra Huu kähises:

Ma olen hirmus härra, õudne härra Huu.
Must nurjatum ja hurjatum
ei ole keegi muu,
sest lapsi söön kui praadi ma,
neid pistan potti praadima.
Uhuu!

Härra Huu aevastas jälle.

Tüdruk vaatas härra Huud rõõmsalt.
“Ma proovisin kummitustest lugeda. Aga on kergem, kui näed mõnd sellist päriselt. Hirmuta mind. Ole pai.”

Härra Huu tegi katset.
Ta möirgas nagu lõvi, susises nagu tiiger, turtsus nagu paavian ja kraapis tapeedid viiruliseks, ajas hambad irevile ja ilmus hirmsa kisaga lagedale kord siit, kord sealt.

Tüdruk naeris.
“Mul ei ole tükk aega nii lõbus olnud,” ütles ta.

“Mul on külm,” pomises härra Huu. Ta oli väsinud ja pettunud ja tahtis koju. “Ma arvan, et ma hakkan minema,” ütles härra Huu ja nihkus akna poole.

“Luba, et sa tuled tagasi,” hüüdis tüdruk ja lehvitas hüvastijätuks. “Minu nimi on Rimma.”

“Eks see paistab,” ütles härra Huu ettevaatlikult ja vupsas välja.

.
.
.
.

Hannu Mäkelä, Härra Huu, Eesti Raamat 1985