karmikArm

.
.
.
.
.

Lee lugu

Lee tammus närviliselt jalalt jalale. Buss oleks ammu pidanud kohal olema. Neetult talumatu oli niimoodi, sõltuvuses välisest. Tuli astuma hakata.

Tuisk rebis pea ümber keeratud salli kuklasse, kott venitas kätt. Vastutulevad autod sundisid Lee kraavi. Helkurit tal ju polnud. Kilomeetrid tundusid pikemad kui aastaid tagasi.

Ainari auto. Pidurituled lahvatasid näkku. Lee kiirendas sammu. Sellise ilmaga jättis isegi uhkus ta maha.

Miku liputas äratundmisrõõmus saba ja hakkas karglema kui nad õuele keerasid. Lee võttis tagaistmelt toidukoti, tänas viisakalt küüdi eest, silis möödaminnes vaba käega üle koera lumemärja turja ning läks toa poole. Ainaril oli sauna asja.

Tuli võttis visalt külge. Saeveski kuivatist läbilastud pinnud olid hõreda kuurikatuse all märga täis imbunud. Mis kasu kuumusest kui katus kehvake? Ajalehti ja tikke õnneks veel jagus, raha ostmiseks ka. Lee põlved ragisesid püstitõusmisel. Ainar kühveldas trepiesist vabaks. Tuul inises, Miku haugatas harvalt vastu.

Liha sai ahju torgatud, köök ootas kraamimist. Lee istus hetkeks suure ja tühja söögilaua äärde. Põrandast õhkus jäisust. Tuisk oli aknataguse lund täis kandnud, lambikesed õues — elupuul– vilkusid.

Kunagi oli kevad, aga Lee ei mäletanud seda enam.

Lee ei mäletanud enam. Et juba kolmat päeva telefoniarve tasumata jäi, et ta pidi poest leiba tooma. Kiri pleekis peeglilaual, lubatud kohtumine.. Käegakatsutav, seni reaalsuseks peetu hajus järjest kiirenevas tempos.

Rinde alla puges õõnes tunne. Kuhu ta niimoodi jõuab?

Seekord oli pangakaardi PIN-kood peast pühitud. Lee otsis paaniliselt. Tuhlas pahupidi sahtlid, puistas käekoti sisu diivanile laiali. Ei mingit jälge. Raha seisis pangakontol, kätte aga teda ei saanud. Jäid vaid poed kus kaardiga maksmise võimalus.

Maailm ümberringi tõmbus üha ahtamaks.

Tuisk kasvas. Tulukesed elupuul välgatasid hetkeks. Siis haihtusid tummhäälsesse pimedusse.

Tuba pungles vaikusest. Päikesekollased seinad ei suutnud survele vastu pidada, rebenesid ragisedes liigestest. Lagi lendas kildudeks, vastu taevast.

See kevad tuli teistmoodi. Vara ja hilja korraga kuidagi. Sirelid tuhmusid juba õidepuhkemisel. Lee jalutas õhtuti aias, silitas väikeste karvaste sõprade siidiseid okkaid, rääkis lilledega. Põsk vastu vana tamme krobelist ihu kuulatas ta hinge kinni hoides puu mahlavoolus eostuvate tõrude tõuklemist. Tamm teadis rohkem kui Lee. Ometi vaikis. Miku vaatas perenaist äreva pilguga, puges ligi, keeras keti jalgade ümber nii keerdu, et sauna ja küüni alla minek kujunes kunsttükiks. Kass käis kellaaegadekindlalt köögiaknal oma toidukorda nõudmas, viis aga kodunt kaks surmast peiduga päästetud, vaevu tissieast väljakasvanud poega.

Kevad kasvas kiiresti põuavaevaseks suveks. Lillepeenar kidus ja rohtus.

Lee parkis auto killustikuklibusele platsile, mändide alla. Mere mõrkjas hingus tegi keha kergeks. Lee kiskus kingad jalast ja lippas üle kitsa liivariba. Meri ja tema..

“Mis.. kurat!?”

“Kassakuradilollplika aru ei saa, et torm on tulemas!” Paadivahi silmad punetasid. Lee kõrgus ta ees ega jätnud oma. Mõte tegeles palavikuliselt igasuguste variantidega. Meenus viskipudel käekotis.

Paadisilla ääres kõikus neid igat masti. Vanamees lompas edasi kuni jõudis üsna lõpus kiikuva, pragunenud värviga kipaka juurde. MAARE 117 oli pisut värisev käsi kunagi valgele küljele maalinud. Vanamees ronis omaette pobisedes paati, kohmitses selle põhjas. Päästevest viskus Lee suunas. Tagasikätt. Mootor turtsatas, siis võttis pladinal tuurid üles.

Maare viis Lee merele. Üksik kajakas hõljus lainete kohal nendega kaasa.

Kallas kaugenes. Meri paadi all kasvas tumedaks, vahujänesed hüpitasid kord vööri kord ahtrit. Lee põlved hõõrdusid karedal plangul tasakaaluhoidmisest marraskile. Ometi oli hullult hea niimoodi, tuule turjal, teistest eespool. Avameri ei olnud enam kaugel, taevas polnud pilvepoegagi. Ja rannal räägiti tormist?

Ta tuli. Ootamisele vaatamata ootamatult. Poolsaare paene vari oli teda tagasi hoidnud. Merd, tema tegelikke tundeid. Nüüd ta siis näitas ennast Leele. Nad hingasid üksteist, puudutasid, said üheks. Sinihallide pilvede taevaaluses rutus..

“Nii, prouake.. lähme tagasi. Rohkem pole hea täna!” Vanamees kibeles viskipudelit, luges Lee sellest.

“Ei, edasi!” Pudel oli ju Lee kotis. Edasi, edasi ainult..

Paadiserv pildumises toeks tõusis Lee jalgadele. Tuul rebis pähesõlmitud räti pleekinud juustelt.

“Kuradi hull eit,” röögatas vanamees. Mühin neelas hääle. Lained kerkisid ja laskusid, eesriidena.

Seal all oli vaikne. Linnud siristasid, mesilased sumisesid. Kaja kajas laste kilgetele kaasa. Pannkoogid ja värske piim ootasid pühapäevahommikut..
.
.

Memoks.

Muilegi. Sest..

.. kuhu me mahume, seda saab ainult kogemuskoguse kaudu kindlaks teha..
(ütel Artur. Alliksaar muidugist)

.

Esmakirje jõuluajul, praeguse aja-arvamisega maa-aastal 2002