karmikArm

.
.
.
.
.

kui palju mahub öösse aastaaegu
ja jõgi voolab juba mitut põlve
surm — tume daam — pilk maas — põlv üle põlve –
loeb mõttes möödalibisevaid aegu

näe — kellafosforis su pilk on säilind –
mis aeg on elul — taeva raskudes
auk pilve jäänd su hinge laskudes…
kuu vahepääl on ülesvoolu häilind

aeg libiseb ja kordub hõõrdumatult
aeg — kestev minevik — öö raskudes
auk pilve jäänd su hinge laskudes…
üks täht sääl kiindub musse pöördumatult

.
.
.
.

aeg lõhnab — tolmund kellad — vihmavine –
ja mure — omane kui kade vend
kips tardub — kahvatu ja sooniline
pulss vaikind — higi silmis jahenend

jah — seda stseeni juba mäletan

ning hingan sisse öö — koos tähtedega
piisk sinist tühjust kustutab mus leegi
intiimne ilmalõpp — vist tuttav seegi –
kaksainsus endas — suurte tähtedega –

KA SEDA STSEENI JUBA MÄLETAN

.
.

.
.

noh vaata peni — igatsusest kõhna
või taevast kui ta tõmbub valust mustaks
eks surnud lill või levitada lõhna
ja puu või loota et ta peale kustaks –

ma hingan vaikselt ikka sissepoole
hing kinni hoian pöidlaid teie soole –
ja hoian et mu pöidlapidu ustaks

.
.
.

3 x Hindrek Hirv, ööpäev, Virgela 2000