karmikArm

ometi kurtsin nädalike tagasi sõbrukesele, et nahatut pinnivad pinged togivad-trügivad rajalist rajalt, — töövile virutand vile, vihm peksab taevatalasid ja miljonivaateline aken puhta pesemata…
Ütesõnaga — püss on, uss on, a rohi paistub pihta pandud. Elik — MASU küll pole, a mäsu s-ks ja antennid tulised.

Sõber kuulas, silis siis sõnadega — alustuseks — piriseja pääd,  see-järgi tegi aga kõva-karu-häält, nii kõvaste, et joruline naerma ehmatas; et olevat usin ingekarjataja ilma-karjatamisega liiali läind, et minuise väärib enam-hoidmist. Ja üleüldse!…! Rohu-retseptiks anti karm käsk: iga päev vähemast üks täieline totakus teha tuleb. Meeter variante tuli meiliga lisaks…

Nii ma siss nüt totakeerun tohtri käsku-pidi, mitmepidisel moel, ummal viisil. Siia üks puhtam-kuivem variant; et — ehk saad Sinagi suunurgad U-kaarde, korrakski, olgu siis masus või mäsus või muidusama. Sest aroonia on üks kuldaväärt taim! Erili enese-aroonia!
.
.
.
Moissei istub peldikupotil ja mõtleb. Äkki tuleb talle midagi pähe, mida tarvis kontrollida. Ta lükkab pelleriukse irvakile ja hüüab: “Saara! Huvitav oleks teada, kas see, mida ma siin praegu teen, on vaimne või füüsiline tegevus?” “See on päris kindlasti vaimne tegevus, sest kui see oleks füüsiline, siis oleksid sa kellegi palganud, kes selle sinu eest oleks ära teinud,” ütleb Saara.
.
.
Hommikune nõupidamine. Arutatakse tuleva nädala plaane.
Ülemus: “Esmaspäeval me nagu alati puhkame puhkepäevadest, teisipäeval hakkame valmistuma tööks, kolmapäeval teeme kõvasti tööd, neljapäev on peaaegu reede, reedel nagu alati lühike päev,valmistame ennast puhkepäevadeks ette. Küsimusi on?”
Hääl saalist: “Kaua see kolmapäevane jama veel kestab!?”
.
.
Põllumajandusülikoolis käib sünnitusabi eksam. Tudeng ei tea mitte tuhkagi. Professor esitab veel igaks juhuks ühe küsimuse:
“Kas lehmadele tehakse aborti?”
Tudeng mõtleb, mõtleb aga mida ei tea seda ei tea. Viimases hädas palub kempsu. Küsib ukse taga ootajatelt, nood kah ei tea. Läheb siis kempsu. Vaatab mingi torujüri seal. Tudeng pärima, et sina mees maalt pärit, ütle kas lehmale võib aborti teha?
Torujüri ajab ennast püsti, vaatab vaest tudengit pealaest jalatallani ja ütleb siis kahetsevalt:
“Sina mees, oled ikka väga suure jama sisse sattunud!”
.
.
Kolm meest jõuavad viimasel minutil jaama. Nad tormavad juba liikuma hakanud rongile järele. Kaks jõuavad peale hüpata, kolmas jääb aga maha, kuid puhkeb sellest hoolimata jubedalt naerma kui hull.
“Miks te naerate?” imestab keegi mööduja “Te jäite just rongist maha!”
“Seda küll,” itsitab mees, “aga need kaks, kes peale jõudsid, tulid mind tegelikult ainult rongi peale saatma!”
.
.
Mõned päevad tagasi sattusin kasutama ühistransporti. Pressinud ennast pilgeni täis autobussi, hakkasin uurima võimalusi pileti augustamiseks. Paistab, et ise ei küüni kompostrini, noh, selge siis, et tuleb pilet edasi anda. Vaatan enda ees seisvat meesterahvast ja mõtlen: kuidas tema poole pöörduda, kas sinatades või teietades? Mõtlen loogiliselt.
Tegemist on ekspressbussiga, seega kui see meesterahvas eelmise peatuses maha ei läinud, siis järelikult sõidab ta minu linnaossa. Sõidab, lilled peos, järelikult naise juurde. Lilled on ilusad, järelikult ilusa naise juurde. Linnaosas, kus elan, on ainult kaks ilusat naist: minu abikaasa ja minu armuke. Minu armukese juurde see mees ei saa sõita, kuna parajasti sõidan ise tema juurde. Järelikult sõidab ta minu naise juurde. Minu naisel on kaks armukest: Pets ja Tiit. Pets ei saa see olla, kuna ta on ära Rootsis töölähetusel, seega:
“Näh, Tiit, löö pilet läbi!”
“Kust Teie mind tunnete?!”
.
.
Kaks meest istuvad baaris. Üks hakkab teist solvama. “Ma magasin su emaga!” karjub ta. Baar vakatab, kõik ootavad, mida teine mees teeb. “MA MAGASIN SU EMAGA!” röögatab esimene uuesti. “Mine koju, isa, sa oled purjus,” ütleb viimaks teine.
.
.
Karu koostab nimekirja neist metsaelanikest, keda on tal plaanis ära süüa. Hunt jookseb tema juurde:
“Karu, kas mina olen nimekirjas?”
“Mhmhh!”
“Aga ma toon homme sulle hoopis lamba?”
“Mhmhh!”
Hunt toobki järgmisel päeval lamba, aga karu sööb nad mõlemad ära.
Rebane tuleb karu juurde:
“Karu, kas mina olen nimekirjas?”
“Mhmhh!”
“Aga ma toon homme sulle hoopis kana?”
“Mhmhh!”
Järgmisel päeval toobki rebane kana, aga karu sööb nad mõlemad ära.
Tuleb jänes karu juurde:
“Karu, kas mina olen sinu nimekirjas?”
“Mhmhh!”
“Aga kas mu nime saab sealt maha tõmmata?”
“Mhmhh!”
.
.
.