1. Kui ma välja lähen, panen mustad prillid ette. Ma teen seda selleks, et mind sellisena nähtaks ja ära ei tuntaks.
2. Kui ma pimedaks jäin, sain aru, kui ilus kõik on. Ma teadsin, et kõik mida ma veel näen, kaob mõne aja pärast pimedusse. Ning ma ei eksinud, kui arvasin, et see toimub aeglaselt. Seda hetke, aeglast pimedust, tahan ma kiita.
3. Bussis nägin ma meest. Tal olid ees mustad prillid. Teda juhtis naine.
4. Ka kole oli minu jaoks ilus. Ma võisin vaadata vistrikku muidu ilusa naise näol ja naeratada. Võis isegi olla nii, et naise üks näopool oli lilla või tumepunane (ükskord oligi), mina aga naeratasin, nagu oleksin näinud tulekahju, mille käest naisel oli korda läinud elusana pääseda. Kui minu käest oleks nagu muinasjutus küsitud: “Kes on kõige kaunim terves maailmas?”, oleksin kõhklemata vastanud — “See naine seal!”
5. Ma ei ole kindel, kas ma ise sellisena, pooleldi pimedana, pooleldi nägijana, teiste jaoks siiski hirmutav ei olnud. Ma ei suutnud oma defekti varjata. Kui keegi minu käest midagi küsis, pöörasin ennast kõnetanud hääle suunas liiga järsku. Kuna küsija võis olla mulle lähedal, siis võis juhtuda (paar korda juhtuski), et lõin häälel käest kohvitassi ja pidin vabandama.
6. Ma ei loobunud oma tööst. Juhtisin ekskurssioone. Olen seda teinud terve elu. Olin ka varem olnud edukas, seda näitab asjaolu, et mul on õnnestunud ennast oma tööga ära elatada. Kuid mitte kunagi varem pole ma olnud nii populaarne. Olen isegi mõelnud, et pean kellegi endale abiks palkama, see annaks ka võimaluse kontrollida, kas minu edukus tuleb minust endast või on juhuslik.
7. Olen lugenud, nagu ei saaks inimene ennast kõrvalt vaadata, olemata surnud. See pole nii, filosoofid eksivad. Või siis nad peavad nad pimedad surnuks kuulutama.
8. Ainuke, kes mind sõna tõsises mõttes läbi nägi, oli piletikontroll.
9. Minu arst ei öelnud mulle, millal ma pimedaks jään. Ma ei pruukinud midagi teha, mul tuli ainult vaadata. Ja näha. Mis enne oli olnud mittemidagiütlevalt ühtlane ja hall, oli nüüd täis kirkjaid värve. Elu asemel oli tsirkuseareen, kus klounidel purskusid silmist pisarad, kassid oskasid arvutada ja elevandid paitasid oma lontidega väikeste laste päid. See oli kingitus, mis anti mulle kaasa mu teekonnal pilkasse pimedusse.
10. Mida vähem ma nägin, seda rohkem.
15. Ka surma ees polnud mul hirmu. Olin surnutega pidevas ühenduses. Mitte siis, kui ma veel midagigi nägin ja kõige kohta “ilus, oh kui ilus!” hüüdsin. See aeg oli ammu möödas. Olin arvanud, et olen pimeduse põhjas, kust kaugemale ei saa minna. Kuid ma eksisin! Järeldasin seda sellest, et mõnikord ühendus katkes ning ma ei kuulnud enam ema häält. “Oled endale valinud raske elukutse,” ütles ta. “Mida sa sellega mõtled, kallis ema?” küsisin. Tavaliselt järgnes sellele hetk vaikust — vaid nägijad saavad nii rumalasti küsida. Siis aga: “Olla inimene.” Seda oli vähe, kuid sellest piisas, et mind uuesti õnnelikuks teha. Nüüd aga juhtus vahel, tegelikult liigagi tihti, et ma ei kuulnud midagi ning selle põhjuseks võis olla vaid see, et olin kerkimas põhjast pinnale. Nägijatega surnud ei räägi, see on reegel, mis hakkas kehtima, kui tekkis elu.
22. Kui kõik on pimedad, pole võimalik näha vähem. Kui kõik on nägijad, pole võimalik näha rohkem.
23. Nüüd on mul vastus käes. Ma olen pime.
Fragmente: Toomas Raudam, Märkmeid pimedusest, Looming 5/2008
