Peale kukelaulu suikujale tundub tavapära-varast ka 10 minutit edestav äratuspirin ülitalumatult ebaõiglane. Olen sigavihane, tõsiselt, — mu mobiilgi on sunnitud esmakordselt! tänama oma pehmet “keha”… Olen vihane magamatuse peale. Enda. Fantoomide. Terve ilma peale. Kuiski koperdan siiski narilt alla — kohusetunne! ise valisin tänaseks söögitoatoimkonnas olemise –, sään käsikaudu kohvivee üles ja ajan endale rõivad miskitmoodi selga. Hää, et õhtul nood õigetpidi ja järjekorras riiulile märkasin toppida! Tuigun pohmas-sammul söögisaali, — kohvipuru käigupealsest, keeltkõrvetavast sõõmust hambavahesid ehtimas. Asjalikud teotsevad juba, asjalikult. Üritan minagi asjalikuks.
V i h a n e!
Hommikusöök olemist ei paranda. Nagu kolmas kohvgi. Ellipsina ümber keskme keerleva mütsialusega kõrgel mäeküljel, mõnes kohas mõnekümne sentimeetrise laiusega rajal kõõlumiseks puudub igasugune vorm ning… soovgi on kadunud. Teatan S-le, et tulen täna temaga kaasa, kamakaks millise “jalutuskäigu” ta pisu hädategev puus “valib”. S ei ole veel otsustanud. Seisatame päevamatkade nimekirja ees ja arutleme mõne minuti… kas leicht või leicht-mittel… Mingi teadvustamata aje suunab mu sõrme — Moosalm on ilus nimi! –, et kui juba puhkus, siis täiega! Toanaaber V ühineb meitega. Nimeilust või tontteabmillest võlutuid kogub sedavõrd, et soovijad jaotatakse kolme gruppi. Meist saab keskmine.
Päike-päike-päike. Imelised vaated. Jalutustempo, mis grupijuhi sõnul osutub siiski planeerimatult kiireks, nii et Moosalmi jõudes võime üle poolteisttunni sealses hütis lebotada. Vaatan erksinist taevast ning hingan endasse Olemist…
…Ära oota. Ära looda. Ära klammerdu Pilti — nii pole pettumusi. Kohta rõõmus kõiki Võimalusi… Kui kahtled ning arvad, et ei oska otsustada, kuulata oma südant, oma keha — tema teab, mis sulle parim. Ja — õpi puhkama! Püsi hetkes, koguaeg…
Tagasi jõudes on möödunud öö pained lahtunud. Olen puhanud. Tasakaalustumas? — näod ja pildid ja õhus ristlevad emotsioonid ei haaku minusse. Silmad säravad peegli-vaates… Tunnen kuidas Jõud sisemuses voogleb…
Õhtulkogunemisel teevad aga silmad taas “tükka”, — valge-pime-valge-pime — kut öine valgusfoor, ja laulik kaotab mõtte. Et helin tahab ometi minust välja, siis üritan kuulmise järgi, kuni ühel hetkel avastan hämmastusega, et suudan oma olematus saksa keeles kaasa laulda sõnu huulilt lugedes, — nagu emakeeleski…
Hetkeks saan siiski häiritud. Aga see hajub kiirelt — ma ei võta seda lihtsalt omaks! Osavus “kaitse” ehitamisel on kasvanud… Oh mind-narri barrikaadil, — ütlen endale tänases…
Ööd valgustab täiskuu. Ja mingi tundmatu lind sädistab akna taga. Ometi magan, ehkki tiba auklikult.
