IKKA veel on pime. Päev hakkab kohe koitma. Müügilaudade omanikud, kes kogunesid pidulikule laadale, on veetnud selle talveöö, lauldes läidetud lõkete ümber. Nüüd valmistuvad nad minema laiali. Erinevalt linnulaulust häirib nende lärm hommikurahu.
Sest inimene seisab teelahkmel. Tema keeli tuleb häälestada sügavama ja keerulisema muusika jaoks kui looduse keeli. Inimesel on meel, mis arutleb, ja tahe, mis otsib omaenda teed. Need pole veel saavutanud täielikku harmooniat oma ümbrusega. Seepärast kalduvadki nad kergesti plahvatama ebakõla inetusse.
Kuid just sellessamas inetuses on suur tulevikulootus. Sest need ebakõlad pole pelgalt faktid, mida oleme sunnitud tunnustama; nad on inetud faktid. Ja just see kinnitab iga hetk, et nad pole need, mis nad peaksid olema; nad on ebatäiuslikud, ja nad on lootusrikkad, sest nad on piinarikkad.
EGOISM on hind, mida makstakse olemisfakti eest. Seni, kuni teadvustan seda hinda endas, talun tõesti kindlalt kogu enda olemises hoidmise valu ja vaeva. Just seepärast budistid ütlevadki, et egoismi hävitamine tähendab olemise juurte äralõikamist: sest minauhkuseta ei tasu ka vaeva olla olemas.
Kuidas see ka poleks, kuid seda hinda on ju makstud ühest või teisest fondist, ehk, teisi sõnu, kusagil on tähtis, et mina oleksin olemas, ja makstav hind näitab, kuivõrd tähtis see on. Kogu kõiksus – iga ta molekul ja aatom – toetab soovi, et mina oleksin olemas. Ja just selle soovi ülevus avaldubki mu minauhkuses. Selle ülevuse tõttu pole mu pisitilluke “mina” oma mõõdult ega väärtuselt madalam ühestki teistest asjast me Kõiksuses.
