karmikArm

Sõidame pojaga mõneks päevaks maale. Nädalaid lämmatavas õhupuuduses vaevelnud, – mina sisemise segaduse painest, laps asfaldipäikesest üleküpsenuna, ning ootamatu kutse sinna metsikusse paradiisi sisendab pääsemislootust.

Avan käsu peale ukse. Kutseta ei tihkaks tulevikku astuda.

Läbi vihmapestud puude kasvab kirikutorn. Kihutan hirmukirmetus hullumeelsuses, et nappe, asjalikkuselt varastatud minuteid veidigi lisaks saada. Pööran käiku aeglustamata hoovi, pidurdan trepi ees. Tolm kergitab kardina minu ja maja vahele. Hetkeks haakub pilk paokil aknale. Vaikne on. Istun poja sädina taustal ja mõtlen, et mis nüüd. Hingetu maja uks avaneb aegluubis. Pärani. Sina tuled.

Inimsuhted, – kui kummalised need on… lauskmaises rahulisuses sünnitamas rahutust, igatsuseihaluses ängi, ahvatlemas enesekaole kire neelukohtades ja kõrgmäestikel… kurnamas, muutmas abituks.

Aga kui ma ei teagi kuhu minna?

Tarastan sisemaal suurt tühjust. Vaikust, mis kurdistab ja kaitseb ühtaegu. Nii palju inimesi, kes mind armastavad, igaüks omamoodi. Liiga palju inimesi minu jaoks, inimesi tunglemas väravate vahel.

Kõhutan aknale koidikut kuulatama. Hämmeldun hämarusest.

Ärkan äkitsi. Pilk kellale fikseerib hetkenumbriks 4.14. Neli pluss üks pluss neli… Unenägu, ilmsina täiesti selge — ukse alt sisselükatud paberileht sõnadega…

Tähtsad ei talu järjekorda seadmist ega järjekorras seismist. Ja siin rivis seisan mina üksi?

Tood mulle kohvi võileibade süles. Istud voodiservale ja vaatad, kuidas söön. Tillioksake leivaserval, mustad oliivid troonimas klaasis. Kohv kui mu enda keedetu…

Me kõik tahame tähtsad olla, kellelegi vähemalt.

Su pea on püsti nagu unkakullil. See on nii tobe. Ja erutav. Kummastav… Pärast ütled, et lugesid jalgrattureid. Ja veoautosid. Naerad kelmisilmil, et poleks ealeski uskunud, et maakera nii ülerahvastatud võiks olla.

Sirelid lõhnavad viimast õhtut.

Õu kihab kassidest. Isaste värvide ja iseloomude paraad on naljakas, tüütu ja huvitav ühtaegu. Mintsu, kes selgi korral jäi truuks hallile, rebitud kõrva ja ülbe pilguga vintskele hulkurkõutsile, jälgib kissitades toimuvat toapool akent, tüdib aga üsna pea kosilaste vastuklaasihüpete kurdistavast kõrgsurvest ja kaob kardinate varju. Poeg, seninägemata vaatepildist vasikavaimustuses, huilgab ehtfilmiliku indiaanipealikuna ja oma lapsesüütuses olukorra olemust täistõsiselt mõistmata peletab rivaale plastpudelist vett pritsides aia taha. Lähevadki, vastutahtmist, kes aeglasemalt venides, kes kiiremalt, pelgalt elukogemuse sunnil. Üks tiigritriipu lipsab aga välkkiirelt mu auto alla ja piilub vargsi esiratta varjust. Nooruke teine, suisa segi praegu. Kutsun — kiisu-kiisu –, ilus kass ju iseenesest, näha et pole hulkur. Hiilibki umbusklikult meetrikese lähemale, istub. Väsimus vajutab silmi kinni, kõrvad aga liiguvad endise erksusega püüdmaks emakassi võimalikku tulekut. Ringiroitamisest lahjad küljed lõõtsuvad. Üritan kassikeelt kõnelda. Esialgu see ei õnnestu, kuid kui Mintsu aknale hetkeseisu kontrollima tulles ka hääle helama laseb, taban õige tonaalsuse. Hulluke volksatab silmad lahti, hüppab püsti ning võtab täiesti ühemõttelise suuna minule. Ehmatusega käratan: Kõtt! KÕTT! Sulgpallireket ühtäkki kaitseks käes.

See ootamine ajab mind hulluks. Iseenese ootamine?

Kükitan ahju ette. Üritan värisevate kätega sigaretti süüdata. Keskkeha kisub krampi. Kägaras kookonis koriseb karje, ei, mahajäetud kutsika hale niutsumine hoopis, pea peksab end rütmiliselt vastu külma ahjuseina.

Teine mina minu sees jälgib seda stseeni külma rahuga, registreerib detaile, kommenteerib. Näitleja ja lavastaja dialoogis… Kumb meist olen mina? Kumb meist on päriselt olemas?

Hele hääl hõikab hüvastijättu. Uksed keeratakse lukku.

Tagasitee pikeneb põikest põhjarannikule. Renatel on sünnipäev, sina tungivalt kutsutud ja mina pole sel aastal veel oma merd näinudki. Oma meri on tegelikult Tema kingitus. Ainuke kingitus temalt. Mis mul kunagi päriselt unustada ei lase.

Mälu on halb. Halb on, kui mäletad. Liiga palju tundeid korraga. Liiga palju erinevaid emotsioone, nägusid, mida nagu hilpe oled vahetanud. Peaasi, et keegi sind ära ei tunneks, ei märkaks aukliku soki sisse peidetud Achilleuse kanda.

Renate on elevil, sädistab vahetpidamata. Ütleb, et kaotas vahepeal juba lootuse sinuga kohtuda. Tutvustan end autojuhina. Antud olukorras loogiline lahendus, ilma autota oleks sul ju keerukas kohale jõuda. Oodatud oled aga väga — Renate kiirgab vaatamata kogu oma heplikule käitumisele. Tunnen end äraspidiselt ja tiirutan aiaga ühtekasvanud männikus üha diametraalsemaid ringe. Sa märkad mu tagurdumist, sosistad Renatele midagi, ka pojale, kes pisipägalikega seltsinud. Sõidame mere äärde. Kahekesi. Grillini jääb paar tundi aega.

Ainult mere ääres on mul alati hea. Kas sellepärast, et pääsen sinna harva? Head ei tohigi vist liiga palju olla. Muidu harjub ära. Ja ei märka enam, et on hea.

Jätan kirja lainemärjale liivale ja ronin kaldarinnakus kasvavale luitevallile. Jälgimaks, kuidas merest tuled. Selg vastu päikest, vaatad mulle otsa, narri silmadega. Veepiisad tilisevad ihult liivale pudenedes, kui pilgu metsa poole pöörad. Seiran sind alt üles, läbi ripsmete. Helesinise taeva ja helesinise mere vahel pole silmapiiri. Sinulgi pole. Ütlen, et sul on õuenarri silmad. Sina küsid, et miks nii? Et miks ma nii arvan. Ma ei arvagi, sest tean. Kõik on niikuinii üks ja seesama. Narrus.

Loojang laseb end oodata. Renate ka ootab. Meid? Sind. Tõusen. Läbi metsa sõites näitan karudele suunda, turvavöö üle õla sikutatud. Harjumuse jõud.